Infokeskus
Turuülevaated
Kinnisvara statistika
Kasulikud lingid
Õppimisvõimalused
Tööpakkumised
Koolitused
Atesteerimised
Artiklid
Foorum
 

KoduKauniks

Jata soov

Soovid kinnisvara myya?

Spordimaailm

Artikkel  « tagasi
Et vesi ei uputaks ja krunt oleks kuiv
15. veebruar 2008
Meiemaa.ee
Marina Tigasing

Praeguste kinnisvarahindade juures on ehk paljud plaaninud endale osta kinnistu mõnes uuselamupiirkonnas. Krunti tuleb aga seda hoolikamalt valida, et maapind liiga niiske ei oleks.

Sademeterohked kuud ja hooajalised veetõusud panevad paljud krundiomanikud raskesse olukorda, sest vesi tungib halastamatult õuele ja keldrisse. See on aga ohumärk, sest hoonesse imbuv vesi ohustab nii hoone vundamenti kui kogu konstruktsiooni, hallitusest rääkimata.

Põhjused ja tagajärjed

Põhjusi, miks krunt pidevalt liigniiskuse all kannatab, on mitmeid. Looduslikke põhjusi tingib eelkõige pinnas. Vett halvasti juhtivad rasked mullad, kõrge põhjavesi ja selle pidev juurdevool kõrgematelt aladelt, puudulik vee äravool maapinna reljeefi tõttu ja lähedal asuva veekogu pidevalt muutuv veetase.

Muretekitaja on ka pinnasevesi, mis satub krundile kas lume sulamisest, liigveest põhjustatud jõekerkimisest, tormituulest paisunud merest või puudulikust kanalisatsioonist kinnistul või linnaosas.

„See, et uued eramud ehitatakse ääretult ebasoodsatesse kohtadesse, on Eesti oludes olnud “heaks tavaks” juba aegade hämarusest saadik,“ selgitab Tõnu Vürmer, Uponor Eesti OÜ müügiinsener.

„Siiski tuleb aga tunnistada, et ajapikku saab igast kinnistust elamisväärne koht, kui selleks vahendeid jagub. Lahenduseta variandiks tuleb tunnistada olukord, kus kinnistu omaniku tahtest ja ressurssidest lihtsalt ei piisa olukorra muutmiseks. Kuid ka siis on väike lootusekiir: tuleb ühendada huvitatud omanike grupi vahendid ja kaasata võimalusel kohaliku omavalitsuse vahendid.”

Inimtegevuse tagajärgedeks on vaieldamatult loodusliku pinnase asendamine tehiskattega. Looduslik pinnas imab vett piisavas koguses. Kui aga pinnas asendada asfaldi, kivi või mõne tehismaterjaliga, siis vee kogus suureneb tohutult ning ehitades kinnistu teed ja tänavad kõrgemaks hoonete pinnast, suurendab see kindlasti vee kogust krundil.

Ja krunt ning hoone on täis üllatusi

Alustanud maja ehitusega, avastatakse kaevamiste käigus, et vundamendi süvend täitub kiirelt veega. Peamine põhjus võib siin peituda kinnistuomaniku väheses informeerituses krundil valitseva olukorra kohta ja liigne rutakus.
Kuid ka sellest murest saab üle.

„Sellises olukorras võetakse kasutusele ehitustehnoloogilised võtted, millele lisanduks võimalusel pinnasevee taseme alandamine,“ selgitab Tõnu Vürmer. „Esimesed võimalikud võtted oleksid suunatud sellele, et vähendada niiskuse tõusu konstruktsioonis. Näiteks loobuda keldrist; lintvundament asendada plaat- või vaivundamendiga; tõsta võimalusel maapinna taset, kasutades selleks materjale, mis ei soodusta niiskuse tõusu; võtta kasutusele nüüdisaegsed hüdroisolatsiooni
materjalid ja niiskus välja tuulutada.“

Kuid oma mõju avaldab niiskus ju ka valmis ehitisele. Peamine probleem on soojapidavus ehk suureneb energia väljakanne. Samuti vajavad kõik viimistlus- ja ehitusmaterjalid püsivalt kuiva pinda, mida sissetungiv niiskus aga vähendab. Krohvid, pahtlid, värvid ja muud materjalid kooruvad pindadelt maha ja remondiga tuleb uuesti alustada.

“Viimaseks – tervislikkuse aspekt. Niiske ehitis on äärmiselt sobilik elukeskkond hallitusseentele, küll aga mitte inimesele. Õhus levivad seeneosed põhjustavad haigusnähte ja soodustavad allergia teket. Parem on sellest kõigest hoiduda,“ leiab Tõnu Vürmer.

Probleemi saab lahendada kraavidega

Liigvee kogumiseks ja eemalejuhtimiseks sobiva lahenduse valik sõltub eelkõige liigniiskuse põhjustest ning krundi kõigist iseärasustest. Lihtsaim ja odavaim lahendus on kraavide rajamine krundi servadesse.

Samas hõlmavad aga kraavid küllaltki suurt ala krundist. Pinnase veetaset parandab oluliselt korraliku drenaa˛isüsteemi rajamine, kuid lausvihma või lumesulamisvee ärajuhtimisel jääb ka drenaa˛isüsteem hätta.

Külmunud ja raskelt savine pinnas ei lase vett läbi ning selleks tuleks rajada eraldi sademevee kanalisatsioon. „Kraavitamine on maa kuivendamise vana võte, mis loob kiirtee nii saju- kui kuivendusveest vabanemiseks.

Kraavi ainuke puudus on see, et kaotsi läheb rohkesti väärtuslikku kinnistu pinda,“ arvab Tõnu Vürmer. „Olemasoleva kraavide süsteemi tähtsust ei tohiks eirata ega alahinnata. See on toimiv süsteem, mis töötab sageli märkamatult ja tekitab probleeme alles siis, kui keegi selle ära rikub.“

Kuid kraave ei tohiks kergekäeliselt kaotada, sest kraavi kinniajamisega võib üks probleem vähemaks jääda, kuid naabritel probleem hoopis suureneda. „Seetõttu soovitaks kraavi likvideerimise asemel suunata see torusse. Toru valik ei käi seejuures uisapäisa, vaid sõltub kraavi poolt teenindatava valgala suurusest,“ toonitab Tõnu Vürmer.

Ja et valikute rägastikus mitte möödalaskmist teha, peaks teadma, et plasttorus liigub pinnasevesi palju kiiremini kui kraavis, mille karedustegur on toruga võrreldes suur. See omakorda tähendab aga seda, et ajaühikus toru läbiv vooluhulk on mitmeid kordi suurem kui kraavis.

Kindlasti tuleks meeles pidada ka ammust tõde, et kraavil on ka kuivendusfunktsioon. „Meetri sügavuse kraavi ühe meetri pikkuse lõigu sulgemisel saame kinnistule juurde küll kaks ruutmeetrit pinda, kuid (teadmatu) oskamatu tegutsemine võib kaasa tuua kinnistu madalamate kohtade soostumise,“ toonitab Tõnu Vürmer.

Uued kallid süsteemid

Kui kraavide kaevamine kinnistule ära langeb, võib pinnase- ja pindmisest äravooluveest vabaneda kanalisatsiooni abiga. Ühe võimalusena võib vee juhtida otse ühisvoolsesse süsteemi, kui see pole reostatud. Koos olmereoveega juhitud pinnasevesi jõuab otse kanalisatsiooni ja asi on lahendatud.

Sellise lahenduse puhul on tegemist torustike ja abiehiste süsteemiga, mis juhib liigvee puhastisse või mõnda muusse heitekohta. Üldjuhul on see süsteem rajatud ühisvahenditest ja ehitatud välja sihiteadliku tegevuse tulemusel.

Et aga ühiskanalisatsiooni saaks kasutada, peab lähikonnas olema välja ehitatud kas eraldi sajuveekanalisatsioon või ühisvoolukanalisatsioon. „Erinevus nende vahel seisneb selles, et sajuveekanalisatsiooni juhitakse vaid pinnase- ja pindmise äravoolu veed, teise aga ka olmereovesi,“ selgitab Tõnu Vürmer.

Tuleb aga tõdeda, et ühisvoolse kanalisatsiooni hiilgeajad on läbi saamas, sest kinnisvara arenduses rajatakse peamiselt lahkvoolukanalisatsioon, kus eraldi torustikes kulgevad reovesi ja pindmise äravoolu vesi.
„Samas ei tohi unustada, et teoreetiline paisutustase on lahkvoolukanalisatsiooni korral võrdne lähima kontrollkaevu kaane pinnaga ning ühisvoolukanalisatsiooni korral lähima tänavapinna kõrgus +10 sentimeetrit,“ lisab Tõnu Vürmer.

Et aga veetase oleks järjepidevalt kontrolli all, tuleks rajada süsteem, mis välistaks ehitise perioodilise liigniiskuse. Kui ühisvoolsesse kanalisatsiooni juhitakse nii pinnase- kui ka olmereovesi, võib tagajärjeks olla avarii, mis halvimal juhul lõpeb vastupidise süsteemi rakendumisega.

Torustik hakkab vastupidi tööle ning reovesi tungib kinnistule ja hoonetesse tagasi. Et selliseid üllatusi poleks, ei tohi kuivendus- ja sajuvett juhtida olmekanalisatsiooni ja vastupidi: reovett ei tohi ära juhtida sajuveekanalisatsiooni kaudu.

Seda seetõttu, et sajuvee tagasivoolu tõkestamiseks võib kasutada sulgemisseadmeid. Reovee tagasivoolu vältimiseks sulgemisseadmeid enamasti ei kasutata.

Kuidas aga tegutseda sellises olukorras, kui sajuveekanalisatsioon asetseb kõrgemal, kui on soovitud pinnaseveetase? Siin just palju võimalusi ei ole. Siiski – maja ümber saab rajada suletud kontuurina drenaa˛itorustiku, mis peaks kindlasti paiknema vundamendi taldmikust madalamal. Drenaa˛ivesi kogutakse pumplasse ja pumbatakse perioodiliselt kõrgemal asetsevasse sajuveekanalisatsiooni, kus see lahkub isevoolsena.

Uus kinnisvara uuel „põllumaal“

Põllumaadele rajatud majade olukorda võib isegi heaks pidada, sest pinnas on juba eelnevalt vanade drenaa˛isüsteemidega kuivendatud. Kuid kui oskamatu ehitusega viia süsteemid tasakaalust välja, on tagajärjeks üleujutatud krundid. Pidev pinnasevee juurdevool kõrgematelt aladelt madalamatele koormab uut drenaa˛isüsteemi tohutult ning krundi kuivendamine ebaõnnestub.

Seega enne uute kuivendussüsteemide ehitust pole liiast läbi astuda kohalikust maaparandusbüroost ning tutvuda teostusjoonistega ning kindlasti peaks nõu pidama ka maaparandusspetsialistiga.

PEA MEELES!

1. Hoonete ja haljastuse planeerimisel tuleb arvestada tehnosüsteemide vahekaugustega. Kraavid, drenaa˛isüsteemid ja sademeveekanalisatsioonid vajavad perioodilist hooldust.

2. Võsastunud ja rohtukasvanud kraavid tuleb regulaarselt puhastada ja hooldada. Samuti peavad kraavid püsima settevabad.

3. Kraavi kaldale ei tohiks istutada hekki, kõrgekasvulisi puid või rajada aeda, sest need segavad sette puhastamise ajal. Vältida tuleks aia ehitamist läbi kraavi, see takistab vee voolamist. Suurvee ajal kogub aed prahti ning võib olla üleujutuse põhjustajaks.

4. Dreenitorudele ja sademeveekanalisatsioonile peaks olema alati vaba juurdepääs.

5. Põõsaid ja puid ei tohi istutada dreenitorude kohale, sest juured hakkavad tungima torustikku.