Infokeskus
Turuülevaated
Kinnisvara statistika
Kasulikud lingid
Õppimisvõimalused
Tööpakkumised
Koolitused
Atesteerimised
Artiklid
Foorum
 

Jata soov

Spordimaailm

KoduKauniks

Soovid kinnisvara myya?

Artikkel  « tagasi
Ilma elektriprojektita uut maja ehitada ei lubata
01. detsember 2005
Eesti Päevaleht
Ille Grün-Ots
Keskmise eramaja elektripaigaldise projekt maksab 5000- 15 000 krooni.

Kui puudub elektriprojekt, spetsialistide terminoloogias hoone elektripaigaldise projekt, siis uut maja ehitada ei saa.

Elektriprojekt on üks osa kogu maja ehitusprojektist, täpsemalt on seda kirjeldatud Eesti standardis EVS 811:2002 “Hoone projekt. Ehitistega seonduvaid nõudeid”. Eraldi elektripaigaldistega seonduvat käsitleb omakorda elektriohutusseadus aastast 2002.

Ehitusloa jaoks eelprojekt

Kuidas asjad praktikas käivad (või vähemasti peaksid käima), selgitab elektritöödega tegeleva ettevõtte TERA juhatuse esimees Urmas Mahlapuu: “Tulevane majaomanik paneb koos arhitektiga paika, milline tema maja peaks välja nägema, millest see ehitatakse ning kus maja krundil asuma hakkab. Seejärel tellib ta arhitektilt majaprojekti. See ongi lähtealus elektripaigaldise projekteerijale.”


Et maja üldse ehitama saaks hakata, on vaja ehitusluba. Et luba saada, peab olema eelprojekt, kus elektripaigaldise osas on paika pandud vähemalt:
•• tugev- ja nõrkvooluosa põhi- mõtted;
•• ühendused tehnovõrkude ja -rajatistega;
•• vajaduse korral ka tehnovõrkude ja -rajatiste paiknemine.

Täpsemalt saab ehitusloa kohta uurida majandus- ja kommunikatsiooniministri määrusest (27. 12. 2002) nr 70 “Nõuded ehitusloa taotlemisel esitatavale ehitusprojektile”.

Elektripaigaldis jaguneb:

•• elektrivarustus;
•• elektrivalgustus;
•• elektrijõuseade;
•• elektriküte.

Nõrkvoolupaigaldis jaguneb:

•• automaatika;
•• info- ja turvasüsteemid (telefon, andmeside, antennisüsteem, helindus, audio-videosüsteem, tulekahju- ja valvesignalisatsioon, videovalve jne).

Eelprojekti tegemise ajaks peab olema ka selge, kui palju elektrivõimsust ehk siis ampreid edaspidi vajatakse. Selleks tuleb täita avaldus Eesti Energia klienditeenindusbüroos tehniliste tingimuste saamiseks (liitumistaotlus). Liitumispunkti asukoha täpsustamiseks tuleb taotlusele lisada katastriplaani väljavõte või katastriüksuse (kinnistu) plaani koopia, millel on ära märgitud soovitud liitumispunkti asukoht ning omandit kinnitav dokument.

Eesti Energia peab taotlejale vastama 30 päeva jooksul. Kui nende pakkumine tarbijat ei rahulda, on väidetavalt võimalik ka läbi rääkida.

Liitumisalane tegevus on reguleeritud elektrituruseadusega (RT I 10.03.03,25,153). Selle seaduse alusel on valitsuse määrusega kehtestatud võrgueeskiri (RT I 27.06.03, 49, 347), mille 5. peatükk “võrguga ühendamine” sätestabki nõuded kliendi elektripaigaldise võrguettevõtja elektrijaotusvõrguga ühendamiseks.

Lülitite asukoht paika

Kui ehitusluba on käes, tuleb juba teha täpne projekt ehk põhiprojekt, millega pannakse paika näiteks pistikupesade, lülitite kõrgused, kuidas need toimima ja mida juhtima peaksid jne. Kindlasti peab majaomanik ise enne läbi mõtlema, kuhu ja kuidas ta oma mööbli hiljem kavatseb paigutada, et lüliti ei satuks näiteks riidekapi taha. Kui projekt on olemas, oskab iga kvalifitseeritud elektrik seda lugeda ja selle järgi elektripaigaldustöid teostada.

Üldjuhul ei ole elektriprojekti veel vaja kusagil kinnitada (teeb selle ju ikkagi pädevusega elektriasjatundja). Erandiks on muinsususkaitse all oleva maja elektriprojektid, mis tuleb muinsuskaitseametiga kooskõlastada. Projekti võib (aga ei pea) kooskõlastada ka päästeametiga. Siis on kindel, et maja vastuvõtmisel ei teki probleeme. Seda muidugi eeldusel, et ehitus on käinud täpselt projekti järgi.

Rusikareegel – 10 protsenti

Kogu hoone hinnast on elektritööde osa 10%. Maja projekthind kogu maja hinnast on samuti umbes 10%. Sama kehtib ka elektriprojekti juures: 10% elektritööde hinnast. Mahlapuu hinnangul maksab ühe tavalise keskmise eramaja (140–200m2) elektriprojekt sõltuvalt tehnilistest lahendustest 5000–15 000 krooni.

Mahlapuu kindel veendumus on: elektri kui kõrge ohuallikaga tegelemisel, ka elektriprojekti tegemisel, tuleb alati kasutada pädeva ettevõtja abi. Kõige targem ja ohutum on kasutada majandustegevuse registrisse (MTR; sinna kanti tänavu üle RETTER-i ehk riikliku erinõuetega tegevusaladel tegelevate ettevõtjate registri andmed) registreeritud elektritööde ettevõtjaid, kellest parimaid ühendab Eesti Elektritööde Ettevõtjate Liit.

Paigalda peakilpi ka rikkevoolukaitse

Rikkevoolukaitset vajavad niiske ruumi elektriseadmed

•• Rikkevoolukaitse on vajalik elektriseadmetele, mis asuvad niiskes ruumis ja võivad veega kokku puutuda (pesumasin, duširuumi põrandaküte, boiler jne). Ka õues asuvatele pistikupesadele peab sellise kaitsme paigaldama. Kaitsme põhimõte on katkestada vooluringlus enne, kui voolu alla jäänud inimese süda võiks seiskuda. Üldjuhul paigaldatakse rikkevoolukaitse otse peakilpi vastavate seadmete grupile, sinna tuleks see siis kohe ka projekteerida. Hiljem ei pruugi see sinna enam juurde mahtuda. Siiski on olemas ka rikkevoolukaitsmega pistikupesad, mille võib tavalisse pistikupessa torgata.

•• Mõlemat sorti rikkevoolukaitsmel on peal ka testnupp, mille abil peaks iga kuu seadme korrasolekut kontrollima. Sisuliselt tekitatakse kontrolli käigus kunstlikult lühis. Kui seade on korras, lülitub testnupule vajutadades kaitse välja nagu päris lühise puhul elektrikilbis asuvate kaitsetega juhtub. Pärast testi tuleb kaitse jälle sisse tagasi lülitada.

•• Rikkevoolukaitsme võib paigaldada ka kogu majale (üldjuhul on need 25- või 40-amprised), sellisel juhul lülitub kaitsme rakendumisel välja elektrivool kogu majas ja see ei ole mugav. Rikkevoolukaitse maksab umbes 400 krooni.